Reisijutt: Matkaautoga Norrasse kala püüdma

Norra fjordid, kalapüük ja matkaautoga reisimine on paljude karavanisõprade unistus. Klubi Eesti Karavani liikmed Riina ja Tõnis võtsid koos lastega sügisel ette matkaautoreisi Norrasse, et see omal nahal järele proovida.

Reisi planeerimine ja teekond Norrasse

2025. aasta suve lõppedes hakkasime perega mõtlema, mida laste sügisvaheajal ette võtta. Kõrvale jäid Türgi ja Egiptus – liiga palju päikest, liiga vähe seiklusi ning jõudsime mõttele, et lähme Norra kalale. Pereisa oli varasemalt käinud Norras kalal ja juttude järgi pidi saama kuueaastase neiu pikkuseid kalu ning kala pidi saama nii palju, et koju ei jõua tuua, seega oli kogu pere sellest mõttest sillas ning me valmistusime põhjalikult. 

Broneerisime matkaautole koha Bud kämpingus ning DFDS laeval, laenasime lisaks avamere õnged naabrimehelt, et igal pereliikmel oleks oma õng, ning  ostsime juurde õnge rakendusi, peibutuslipse, pilkereid, õngenööri, külmakaste ja kummiriietuse kõikidele. 

Bud kämpingu koha saab ilusti broneerida nende kodulehel. Samuti saab Bud kodulehel broneerida paadi, millega soovid kala püüdma minna. Meie otsustasime, et võtame kohapealt, kuna kalastushooaeg tegelikult lõppes augusti lõpuga. Paadi lubadega on selline teema Norras, et kui oled sündinud enne 1980. aastat, siis ei ole vaja paadilube, kui sõidad suurema kui 25 hp võimsusega paadiga on noorematel lube vaja. Kuna me polnud kindlad, kas saame väiksema võimsusega paati – hooaeg oli läbi ja väiksed paadid võetakse veest välja, siis pidi olema tagavaraplaan. Plaan B – võtame kaasa naabrimehe väikelaeva juhi load. Loodame, et neid kunagi vaja ei lähe. Plaan C – sõidame teise kämpingusse, kus paadid vees ja lubati et saame paadi rentida. 

DFDS laeva broneerimisel soovitan ühendust võtta klienditeenindusega, siis saab saab maksta täpselt oma sõiduki pikkuse järgi ning päevase reisi ajaks ei pea võtma kajutit, aga kahjuks online broneering sunnib automaatselt kajutit võtma. 

Klubi Eesti Karavani liikmetele kehtib DFDS-i laevapiletitele soodustus. Täpsemad tingimused leiad liikmesoodustuste lehelt.

Ehk siis kõik ettevalmistused tehtud ja meie natuke üle nädalane reis võis alata. 

DFDS laevaga sõitsime Paldiskist Kapellskäri. Päevasel laeval oli väga vähe autosid ja inimesi, nii et meil oli privaat baar. Ühe korruse baaris oli üks vanem meesterahvas, kes hõivas teleka esise ja teise korruse baaris tegime seda meie. Laeva poes on väga lahe ja särav müüja, temaga kohe tasub kohtuda. 

Kapellskäri jõudes võtsime kohe tee Norra poole. Sõitsime mõned tunnid ja siis ööbisime tee ääres parklas, et hommikul jätkata sõitu. Järgmise päeva õhtuks olimegi oma sihtkohas Budis. Teel sihtkohta oli väga põnev, tee oli libe ja lumine. Väga ilusad vaated – lumised mäed, mõnusad fjordid ning meeletult kitsad teed, mida mööda auto ronis üles ja alla.. Hea, et mees enne reisi võttis aja ja karavan sai endale naeltega papud alla.

Bud Camping – peatuspaik matkaautoga Norras

Bud on väga mõnus linnake, kämping asub linna ääres. Kui koht on broneeritud, pole muud kui pargi matkaauto ära ja hakka puhkust nautima. Bud linnas on mitu poodi, mõnus matkarada, oma kool ja lasteaed ning meremuuseum. Ei puudu ka kohvikud-baarid, kus aega veeta. Linnarahvas on väga sõbralik.

Kalale, aga mitte päris nii nagu plaanitud

Järgmisel päeval ootasime lõunat, et saaksime minna paati laenutama. Valisime välja suurema topelt põhjaga turvalise alumiinium-merekaatri, keegi lube ega midagi ei küsinud, maksa ja mine kasuta. Oluline, et tagasi tuues oleks kütusepaak täidetud. 

Paat renditud, riided seljas ja mis kõige olulisem, päästevestid seljas läksime paati, et merele minna. Esimene üllatus oli see, et paadi navigeerimisseade oli Norra keeles ja no ei saanudki me esimesel päeval seda ingliskeelseks. Aga mis seal ikka, tavaar paadis ja läksime. Huvitav oli vaid see, et me olime ainuke paat sel päeval veel ja miks nii saime me aru alles merele jõudes. 

Kui jõudsime lahest avamerele, siis laine lõi üle paadi parda ning kord nägime taevast ja kord vett. Pereemal polnud probleeme aga ülejäänud seltskonnal paadis selline loksumine ei meeldinud. Esimene paadisõit jäi lühikeseks ja tulime tagasi, kõige pisem kalamees ei tõstnudki sel päeval rohkem jalga paati. Mehed läksid uuesti veele aga naised võtsid väikese matka ette. Kämpingust läks matkarada linna ja see oli mõnus turnimine ning linnaga tutvumine.

Järgmisel päeval tegime terve perega uue katse kala püüdma. Sõitsime paadiga varem käidud kohtadesse ja jälgisime kajaloodi aga ikka ei olnud meil õnne. Kajaloodil näed, et kala liigub aga kätte ei saa. Kala liikumist oli tore jälgida… üks kala ajas teist taga ja kala püüdes tuli meelde ütlus, ühes otsas ussike ja teises lollike. 

Lõpptulemus oli, et meie ei saanud ühtegi kala. Samal ajal meiega koos olev Norra vanapaar, kes tulid ka kala püüdmise eesmärgil, olid pettunud, et nemad said vaid ühe kala ja olid merel terve päeva. Sellist olukorda, et kala ei tule üldse, ei olnud nad varem kogetud. 

Aga mida teha olukorras, kus oled lastele lubanud palju kala aga mitte ühtegi ei saa, isegi ei näkka ning tuju muudkui langes. No siis tuli hoopis sadamas püüda kala ja see pakkus küll lõbu. Lapsed said sadamast paarikiloseid kalu ning õhtusöök oli olemas. Väga mõnus on värske kala praetult pannilt võtta. 

Otsustasime, et püüame järgmise päeva sadamas, kus kalatoiduks läksid krevetid, mis poest oli saada 7 euro eest. Kalad ikka maiustasid lisaks meile täiega. Saime nii palju kala, et saime ikkagi ka koju tuua, olgugi, et mitte niipalju, kui enne reisi vaimusilmas nägime.

Sel päeval saime ka proovida krabi, kohalikud olid püüniseid välja võtmas ja said suuri homaare ning krabisid aga krabidest nad ei hoolinud ja tulid küsima, et kas soovime. Loomulikult võtsime vastu. Andjad ütlesid, et toiduks tegemisel on abiks Google ja nii me siis asusime tegema, täpselt 12 minutit keeta ja saab väga hõrgu krabiliha. 

Tagasitee matkaautoga läbi Norra ja Rootsi

Alustasime tagasiteed päevake varem kui algselt olime plaaninud. Lõime kepsu Kapellskäri sadama ja hakkasime liikuma. Tagasitee oli täitsa teine tee, kui algul tulime. 

Läbisime Fannefjordi tunneli, mis läks läbi fjordi alt. Tunnel on umbes 2,7 km pikk. Tunnel nagu tunnel ikka aga mingi hetk oli ees silt 10 % langus. Jõudsime siis nii-öelda fjordi põhja ja siis hakkas 10% tõus, see oli küll selline, et kas meie matkaauto veab meid üles või mitte. 

Kui tunneli olime seljatanud, siis ootas meid uus üllatus  Bolsøy sild. See kontrast tulles tunnelist ja ületada sild oli meeletu. Sild ise on 555 m pikk ja kõrgeim koht on 55 m.

Peale silla ületamist ootas meid ees ka fjordi ületus praamiga Sølsnest Åfarnesi. Teine variant oleks olnud sõita ümber fjordi, aga see oleks võtnud aega ligi 24h. Meil läks hästi ja sõitsime otse praamile. Meie järel suleti ramp ning algas 15-minutine sõit. 

Peale seda nautisime Norra ilusaid vaateid ja linnu, kuni tegime peatuse Trollveggen Trollet juures. Meie külastuse ajal oli külastuskeskus kinni, sest hooaeg oli läbi aga tegime Trolliga ikka pilti ning nautisime kõrget kaljuseina. Trollveggen on kaljusein, mis on Euroopa kõrgeim püstloodis kaljusein. Kaljuseina kõrgus orust kuni tipuni on umbes 1700 m, millest umbes 1000 m moodustab püstloodis sein. 

Umbes 20 minuti kaugusel asub ka Trollitee (Trollstigen), mis on käänuline mägitee. Meie seda ei külastanud, kuna arvasime, et see on liiga ränk meie autole. 

Võtsime suuna Brumunddali poole, et seal veeta öö. Teel Brumundda sõites nägime tormi kahjustusi likvideerimas. Torm oli Norrat räsinud oktoobri alguses aga isegi nädalaid hiljem eemaldati teede äärest puid.

Ööbisime Brumunddal linna lähedal Wood hotelli kõrval avalikus parklas. Wood hotell on üks maailma kõrgemaid puumaju, mis on 85,4 m kõrge. Me jõudsime ööbimispaika pimedas aga hommikul käisime jalutamas selle kõrval olevas Mjøsparkenis. Suvel või soojemal perioodil on see park ikka väga äge ja avastamist. Siin on kõik olemas, mida hing ihkab – rand, kohvikud, grillimisalad, saab sporti teha, pisikestel on oma mänguväljak, siin on isegi oma laululava. Avastamist jätkub ja päevad on sisustatud.

Peale nauditavat hommikut jätkasime teed kodu poole. Viimase öö veetsime Rootsis Karlstadis. Kui satute sinna, siis siin on väga tore veeta üks öö Mariebergsskogen parklas. Parkimine on 24 h tasuta. Seal ekstra kohad karavanidele, kus lisatasu eest saab ka elektrit. Karavanikohti on 6, kui õigesti mäletan aga park iseenest on väga-väga suur. Parkla asub veekogu ja väikesadama ääres. 

Peale seda jäi vaid päev sõita ja oodata õhtul DFDS laeva. Laevasõit koju oli väga tormine aga koju me jõudsime.

Reisi kokkuvõte

Tagantjärele mõeldes ei olnud see reis üldse ainult kalapüük. See oli aeg koos perega, aeglased hommikud kämpingus, tormine meri, pettumused ja väikesed võidud sadamas. Norra pakkus meile rohkem, kui alguses oodata oskasime – vaateid, elamusi ja mälestusi, mis jäävad meelde kauemaks kui ükskõik kui suur kala. Ja kuigi saak ei olnud selline, nagu vaimusilmas ette kujutasime, oli reis ise igati kordaläinud.

Koju jõudes oli selge, et Norra on koht, kuhu tahaks kunagi tagasi minna. Lähmegi juba õige pea, aga teisel aastaajal, teistsuguste ootustega, kuid sama avatud meelega. See reis õpetas, et alati ei lähe plaanipäraselt, kuid just sellest sünnivadki kõige paremad lood.

Praktilise soovitusena tasub Norrasse reisides teha endale konto ePass24 keskkonnas ning registreerida oma auto. Nii ei pea eraldi muretsema teemaksude, praamipiletite ja muu sarnase pärast, võid rahulikult sõita – arve jõuab sinuni hiljem.

Aitäh Riinale ja Tõnisele reisimuljete jagamise eest!

Kas plaanid samuti matkaautoga Norrasse reisida? Vaata enne teeleasumist üle ka Klubi Eesti Karavan partnerite soodustused.

Jaga oma reisilugu!
Reisijuttude rubriigis jagame klubiliikmete reisikogemusi. Loodame, et need jutud äratavad uudishimu ja julgustavad võtma ette uus seiklusi ratastel. Kirjuta meile: info@eestikaravan.eu

Loe ka varasemaid reisijutte:

• Reisijutud: Karavaniga kontrastiderohkesse Bulgaariasse
• REISIJUTUD: 33 päeva, 8100 kilomeetrit, 24 riiki – Raivo ja Tiia suur suvetuur
• Reisijutud: Karavaniga Marokosse
• Reisijutud: Kaugtöö ja karavanielu
• Reisijutud: Matkaautoga Lapimaal
• Reisijutud: Kass ja koer haagissuvilaga Hispaanias
• Reisijutud: Turvalisus reisimisel